Audiogiid

Eesti elektrifitseerimise ajaloost: esimestest elektrijaamadest tänapäevani.

Kogu Eesti elektriga varustamise lugu sai alguse juba 19. sajandi keskpaiku, mil ehitati esimesed elektrijaamad. Peamiselt rajati neid tööstuspiirkondadesse tehaste tarbeks. Tavakodanikule ei olnud elekter siiski veel kaugeltki kättesaadav luksus.

Üks esimesi märgilisi katseid tuua elekter Tallinna tänavatele, leidis aset 1883. aastal, kui insener Steiner nagu võluväel muutis Viru tänava õhtupimeduse päevaselt valgeks. Elektri tootmine ja jaotamine oli sel ajal siiski veel lapsekingades – elektrikaablid jooksid sageli lihtsalt üle katuste ja elektriposte kasutati üksnes siis, kui muud võimalust ei olnud.

Olulise sammu astus 1907. aastal Pärnu linn, kes avas esimese avaliku elektrijaama, millega tõi elektri oma linna kodanikeni. 1913. aastal võtsid Pärnust eeskuju ka Tartu ja Tallinn. Nende oluliste sündmustega algas kogu Eesti varustamine elektriga ning elekter viidi samm-sammult üle kogu riigi. Elekter avas palju põnevaid võimalusi nii tööstusele kui ka kodumajapidamistele, sest nüüd tekkis hulgaliselt uusi huvitavaid võimalusi arenemiseks.

Nüüd, kui kõnnite mööda linna ajaloolisi tänavaid ja imetlete vanu hooneid, mõelge hetkeks, kuidas elekter nendesse kohtadesse jõudis ning inimeste elusid muutis ja kujundas.

Tallinna elektrifitseerimise suurprojekt: uue elektrijaama rajamine.

1909. aastal otsustas Tallinna linnavalitsus ehitada linna kulul uue elektrijaama. Jaama asukohaks sai valitud maa-ala Suure Rannavärava lähedal, gaasivabriku kõrval.

Hooga alanud suurprojekt jäi siiski mõneks aastaks ootele, kuna ehitamiseks ei olnud koos vajalikku raha. Elektrijaama ehitustöödega tehti lõpuks algust 1912. aasta mais. Projekti arhitektiks sai Hans Schmidt.

Kui ehitus oli lõpuks hoo sisse saanud, edenes see juba kiiresti. Sama aasta detsembriks olid aurukatlad valmis kütmiseks ja turboagregaatide paigaldamine edenes lepase reega.

Samal ajal kui Põhja puiesteele ehitati elektrijaama, paigaldati linnas kaabliliine ja trafoalajaamu. Seda ikka selleks, et elekter elektrijaamast inimesteni jõuaks. Tuhande üheksasaja kolmeteistkümnenda aasta lõpuks oli kõrg- ja madalpingejuhtmestikku paigaldatud kokku üle kolmekümne viie kilomeetri. Kas kujutad ette, kui pallju seda onn? Rohkem, kui Tallinnast Jägala joale või Klooga randa.

Seni valgust toonud küünlad, gaasi- ja õlilambid hakkasid vähehaaval kasutusest kõrvale jääma. Oli alanud uus ajajärk.

Tallinna elektrijaama võidukäik ja väljakutsed: linnakodanike meelepaha ja lahendused

Suure Rannavärava läheduses asuval Tallinna Elektrijaamal on olnud linna elektriga varustamisel oluline roll. Aga elektrijaam pole linnaelanikele mitte alati ainult rõõmu toonud.

Kuni 1918. aastani kasutati elektrijaama kütmiseks kivisütt, seejärel turvast ja puitu. Mõned aastad hiljem, 1923. aastal, viidi jaam linnavalitsuse korraldusel üle põlevkiviküttele. Ja just põlevkivi kasutamine küttena tekitas linnaelanikes suurt meelehärmi. Nimelt osutus Ilmarise tehases ehitatud metallist korsten liiga madalaks ning tuul kandis suitsu ja tahma linna. Linn kattus nõega ja nii igapäevane asi nagu pesu kuivatamine õues, muutus võimatuks, muust mustusest rääkimata.

Lisaks üldisele arendamisele, tekkis nüüd vajadus ehitada ka uus, senisest palju kõrgem, korsten. Suits tõuseks kõrgemale ning linnaõhk oleks vähem saastunud.

Elektrijaama arendamine jätkus. 1929. aastal rajati Põhja puiesteele olemasolevate hoonete laiendusena uus turbiinihoone, millele järgnes mõne aasta pärast, 1932. aastal, uus lülitushoone. 1937. aasta lõpuks oli elektrivõrgu pikkus juba 330 km. Seda on peaaegu kümme korda rohkem kui algusaastatel. Kas kujutad ette kui kiiresti kasvas ja arenes elektrijaam?

Põlevkivituhaga kütmise probleemide lahendamine: korstna kõrgendamine ja köistee ehitamine

Selleks, et põlevkivituhaga kütmisest tekkinud tahma ja nõe probleemi lahendada, oli vaja Ilmarise tehase ehitatud korstnat, praeguselt 20 meetrilt, ehitada 40 meetri kõrguseks. See küll lahendas osaliselt suitsu ja tuha küsimuse, aga üldiselt jätkus põlevkiviga kütmise ajal muidki muresid.

Üks küsimus oli näiteks see, kuhu tuhka ladestada. Võrreldes varasemate kütustega tekkis põlevkivi põletamisel tuhka tunduvalt rohkem, aga seda polnud elektrijaama juures kuhugi panna. Lahendusena ehitati nii põlevkivi transportimiseks kateldesse, kui tuha vedamiseks merre, 150 meetri pikkune köistee, millega veeti tunnis kuni 60 tonni põlevkivi.

Kalda täiteks sai lahte veetud igasugust prügi ja mulda, mille sügisesed tugevad tuuled laiali puhusid ja veevool surus prügi sadamasuhu ja ajas selle umbe. Nii oli vaja ummistuse vältimiseks ehitada Kalasadamasse merre üle 70 meetri pikkune muul, mida hiljem korduvalt pikendati.

1948. aastal, aga valmis praeguse Kultuurikatla territooriumil asuv telliskorsten, olles 102,5 meetriga, tol ajal, Baltimaades kõige kõrgem! Korstna ehitamiseks kasutati korstnatelliseid kokku 800 tuhat ning tavalisi telliseid 100 tuhat.

Linnahalli ja Kultuurikatla alune maa-ala on mereviidud tuha abil suurendatud.

Nagu me juba teame, toodab põlevkivi kasutamine kütmiseks väga palju tuhka. Aga kas olete praeguse Kultuurikatla territooriumil märganud tuhamägesid? Selliseid nagu neid leidub Ida-Virumaal, kus põlemisjääkidest kerkinud kõrgetest tuhamägedest on saanud lausa omaette vaatamisväärsus.

Siin, Tallinna Elektrijaama juures, selliseid tuhamägesid näha ei ole. Põhjuseks on see, et tuhka ei kuhjatud mitte hoonete ümber hunnikusse, vaid veeti maja taha, praeguse Linnahalli territooriumile ning sealt edasi mere. Suured vagonetid liikusid mööda köisraudteed randa ning neid lükati seal ümber käsitsi. See oli väga raske töö, sest tuhk ei olnud vagonettides veel maha jahtunud.

Tuha viimisega merre suurenes Tallinna maismaa pindala, ja huvitav fakt on veel see, et Linnahall on ehitatud justnimelt selle mereviidud tuha peale.

Veel üks tore lugu 50-ndatest aastatest. Nagu me kõik teame on talvel merevesi ju külm. Siin lahes, aga sai ka talvel ujumas käia. Põhjus selleks oli väga lihtne. Nimelt suunati generaatorite jahutamisest saadud soe vesi hoone taha lahte ja nii sai ka külmal ajal ujumisrõõme nautida.

Muidugi oli selline võimalus ainult valitutel, kuna jaama ala oli tavakodanikele suletud.

Ajalooline Kalarand: Stuarti reduut ja gaasivabriku rajamine.

Ajaloolise Kalaranna esimene suur ehitis oli Põhjasõja ajal, 1703. aastal, püstitatud Stuarti reduut. Reduut on suletud, hulknurkne ja mullaga täidetud kindlus, mis on iseseisvalt kaitstav. Sellel olid kõrged paekivist müürid ja merele suunatud teravik. Kindlus oli osa vanalinna kaitseehitistest. Viimati oli see lahinguvalmis Krimmi sõja ajal.

19. sajandi teisel poolel polnud reduudil enam sõjalist kasutust ja sellest sai supelasutus, kuna supluskultuur oli muutumas populaarseks nii meelelahutuse kui ravi meetodina. Supelasutus tegutses reduudis kuni 19. sajandi lõpuni.

19. aastal rajati kitsale rannaribale, mere ja reduudi vahele, gaasivabrik, mis tootis Tallinna tänavate valgustamiseks gaasi inglise kivisöest.

Neoromaani stiilis ühekorruselise kontor-elumaja, kaheksanurkse gaasimahuti ja teised gaasivabriku hooned, projekteeris mere äärde tuntud arhitekt Rudolf Otto von Knüppfer.

Gaasivabrikut laiendati elektrijaama valmimiseni. 1877. aastal ehitati teine gaasimahuti ning 20. sajandi alguses sai tänaseni säilinud kontorihoone peale, teise korruse. Tallinna Gaasivabrikus toodeti gaasi tuhande üheksasaja viiekümne kuuenda aastani.

Tallinna energiamajanduse algus: Linna elektrijaama rajamine ja moderniseerimine

19. sajandi lõpus, energiamajanduse tormilise arengu aastatel, ehitasid mitmed Tallinna suurtööstused ise elektrijaamu, mis mitte ei varustanud elektriga ainult nende oma tehaseid, vaid vajadusel ka ümbritsevat piirkonda.

20. sajandi alguseks mõistis Tallinna linnavalitsus, et linna valgustava ja kasvavat tööstust toetava avaliku jõujaama rajamine on vältimatu.

Lõpliku otsuse keskjaama rajamiseks tegi linnavalitsus 1909. aastal, valides asukohaks suure krundi gaasivabriku kõrval. Asukoha suurim eelis oli selle lähedus sadamale, mis tagas kivisöe kiire ja lihtsa transpordi jaama.

Jaama ehituse kiitis linnavolikogu heaks 1911. aastal ning juba samal aastal koostas hoonete projekti Peterburist pärit arhitekt Hans Schmidt.

Hilisjuugend stiilis ja pilkupüüdvate kõrgete mansard katustega masinasaal ja kontorihoone, ning selle taha ehitatud katlamaja ja telliskorsten valmisid 1912. aastal. Elektrijaama seadmed paigaldas aktsiaselts Volta ja kaks katelt Franz Krulli masinaehitustehas.

Tallinna Linna Elektri Keskjaam alustas tööd vana kalendri järgi 11. märtsil 1913. aastal. Oli võetud oluline samm linna moderniseerimisel ja pandud maha märk Tallinna energiamajanduse algusest.

Tallinna elektrijaama kiire kasv: laiendamine ja moderniseerimine 1920. aastatel

Kohe kui elektrijaam oli käivitunud, oli selge, et nõudlus elektri järele oli oluliselt suurem kui jaamal tootmisvõimsust. Nii tuli plaani võtta jaama laiendamine. Katlamaja rekonstrueerimise ja seadmete moderniseerimiseni jõuti siiski alles mõni aasta pärast esimese maailmasõja ja Vabadussõja järgseid keerulisi aegu.

1927. aastal esitas elektrijaama direktor Aleksander Markson üha kasvava nõudluse tõttu linnavalitsusele ettepaneku jaama laiendamiseks ja järgmisel aastal projekteeris tol ajal tunnustatud arhitekt Eugen Habermann masinasaali juurdeehituse ja sellega ühendatava neljakorruselise lülitushoone. Hooned, mis valmisid kaks aastat hiljem on funktsionalistlikus stiilis, kuid neis on selgelt tunda ekspressionistlikke mõjusid.

Et hooneid ühendavat sildkraanat oleks lihtne kasutada, arvestati uue masinasaali juurdeehitamisel vana maja lae kõrgusega. Uue hoone põrand oli vanast põrandast 1,5 meetrit madalamal ning sinna rajati kuue meetri sügavune kelder, kuhu paigutati võimsad kondensaatseadmed. Juhtpult paigaldati masinasaali ja lülitushoone ühenduskohale.

Elektrijaama laiendus aitas palju kaasa linna kujunemisele kaasaegseks ja edumeelseks. Aga hooned on tänaseni olulised linna tehnoloogia- ja arhitektuuriajaloos.

Tallinna elektrijaama kütusekriisist põlevkivi ajastusse: kivisöest kohaliku põlevkivini

Esialgu köeti elektrijaama katlaid kivisöega. Kuid I maailmasõja ja Vabadussõja ajal kivisöe import katkes ja jaama tabas kütusekriis ja kütmiseks hakati kasutama turvast ja puitu.

Tuhande üheksasaja kahekümne kolmandal aastal otsustas linnavolikogu kütuse puuduse leevendamiseks kasutusele võtta kodumaise põlevkivi, mida oli tööstuslikult kaevandatud vaid mõned aastad.

Üleminek uuele küttele oli keeruline, sest puudus kogemus selle kasutamiseks suurtes kateldes. Põlevkiviga kütmiseks ehitas inglise firma Babcock ja Wilcox, kaks uut katelt ning sobivad kolded valmistas masinaehitustehas Ilmarine. Koldeid oli vaja uuendada ja korstent kõrgemaks ka selleks, et kütmisest linna kohale tekkinud paksu musta suitsu vähendada. Põlevkiviga kütmisele mindi lõplikult üle 1925. aastal, kui valmis köistee tuha äraveoks Kalaranda ning raudtee, põlevkivi vedamiseks katlamajja.

Põlevkivi ladustamiseks ehitati 1926. aastal mereäärse raudteetrassi kõrvale laohoone, mille Eugen Habermann projekteeris arhailises basilikaalstiilis betoonkividest ja raudbetoonkarkassil.

Eesti põlevkivi kasutati kütmiseks järgmised 40 aastat. Oli selgelt näha, et Tallinn suudab vajadusel kohaneda muutuvate oludega.

Tallinna elektriintegreerimise kiire areng: 1930ndate katlamaja laiendused ja uued tehnoloogiad

20 sajandi 30-ndatel aastatel sai elektrist Tallinna elanikele nii tööl kui kodus igapäevane mugavus. Elektrivalgus ja raadio muutusid tavaliseks ning moodsamates kodudes leidus elektriga töötavaid külmkappe ja pliite.

Elektritarbimise peatamatu kasv sundis linnavalitsust jälle jaama laiendama. Uus katlamaja kavandati küll vana laiendusena, kuid sellest mitu korda suuremana. Arhitektid Eugen Habermann, Herbert Johanson ning insener Ferdinand Adoff projekteerisid tuhande üheksasaja kolmekümne teisel aastal funktsionalistliku katlamaja, mis on senini üks Eesti paefunktsionalismi silmapaistvamaid näiteid.

Kütusepunkritega hoone, mille välismüürid on tehtud paekivist, põrandad raudbetoonist, katusetugi raudfermidest, valmis tuhande üheksasaja kolmekümne neljandal aastal.

Ilmarise masinaehitustehas ehitas uutele kateldele spetsiaalsed kolded ja uue katlamaja külge püstitati seitsmekümne viie meetrine raudkorsten ning 1938. aastal paigaldati masinasaali kõigi aegade võimsaim, kümne megawatine turbogeneraator.

1940. aasta suvel, nõukogude okupatsiooni alguses, esitas elektrijaama juhtkond linnavalitsusele jälle plaani jaama arendamiseks, sealhulgas masina- ja katlamaja laienduseks, järgmiseks kümneks aastaks.

Võime vaid ette kujutada, kui kiiresti oleks elektri integreerimine linnaellu toimunud, kui 20. sajandi alguse sõjad ei oleks arengut takistanud.

Elektrijaama taastamine ja laiendamine pärast sõda: uued katlamajad ja 100-meetrine korsten

1940. aasta sügisel õhkis Puna armee taganedes elektrijaama. Suur osa vanast masinamajast, esimene katlamaja ja algne telliskorsten hävisid ning neid enam ei taastatud. Praegu on elektrijaama kompleksist alles vaid tänava äärne kontorihoone.

Pärast sõda alustati elektrijaama rekonstrueerimisega ning ühtlasi kavandati jaamale laiendus. 1945. aastal projekteerisid arhitekt Ilmar Laasi ja insener Arvet Müürisepp juurdeehituse kahele uuele katlale. Uue hoone välismüürid ehitati vana valminud katlamaja eeskujul puhta paekivi laoga, kuid siiski selgesti eristuvana. Võimsate suitsukäikudega 100-meetrine korsten ja uus katlamaja valmisid 1948. aastal.

1955. aastal ehitati Põhja puiestee hoone laiendusena kõrgepinge alajaam ja pealülitushoone. Alajaama peafassaad järgib arhitekt Habermanni kavandatud masinasaali akende rütmi, kolmnurkseid pilastreid ja soklikorruse nišše, sulandudes stalinistliku juurdeehitusega funktsionalistliku masinamaja ja lülitushoonega. Lisaks järgis uus masinamaja 1930. aastal valminud masinamaja fassaadi, säilitades tänava ääres hoonetekompleksi ühtse väljanägemise.

Tallinna elektrijaama lõppmäng: üleminek masuudile ja elektritootmise lõpetamine

1951. aastal sai jaam olulise täienduse ehk uue hüdraulilise tuhaärastussüsteemi. Kolm aastat hiljem ehitati põlevkivi vedamiseks estakaad lintkonveieri ja laadimisjaamaga. 1961. aastal lammutati ümberkorralduste tõttu vana kasutuks jäänud köistee.

Uuendused ei olnud töös siiski kuigi pikalt, sest 1965. aastal toimus suur muutus. Põlevkivi asendati masuudiga ja see kaotas lõpuks ometi Tallinna kohalt musta suitsupilve. 75-meetrine vabariigiaegne metallkorsten demonteeriti 1962. aastal.

Kõige märkimisväärsem muutus oli aga toodangu ümberkujundamine. Juba 1946. aastal võeti siht, kohandada jaam nii, et see toodaks nii kaugkütet kui elektrit. Kaugküttevõrgu rajamine kesklinnas algas 1957. aastal ja samal aastal nimetati jõujaam ümber Tallinna Soojus- ja Elektrijaamaks.

1959. aastal pärast Balti elektrijaama esimese ploki käivitamist Narva lähistel, hakkas Tallinna elektrijaama toodang vähenema ning elektri tootmine lõpetati 1979. aastal.

Läbi oli saanud pikk ja sündmusterohke ajajärk Eesti elektri ajaloos.